Talvel ei pea aed olema tühi ja paljas, sest lõikamata jäetud taimed jutustavad oma vaikset lugu ka külmas. Kõrreliste kuivanud õisikud püüavad härmatise enda külge nagu peened kristallid ja helgivad hommikupäikeses. Hostade tugevad varred hoiavad lume all aiale struktuuri ja rütmi, mida paljas muld kunagi ei suuda. Külm teeb taimedest skulptuurid – iga vars ja leheserv joonistub selgelt välja. Tuul paneb kõrrelised vaikselt liikuma, tuues aeda elu ka siis, kui kõik muu näib tardunud. Lumega kaetud seemnepead ja varred annavad aiale sügavust ja kihilisust. Nii muutub aed talvel mitte ooteajaks, vaid omaette hooajaks, kus ilu on vaiksem, aga seda enam märgatav.
